Pensioniteema jätkuks

Palju on räägitud sellest, et pensionärid on ka tulevikus üpris hapras rahalises olukorras ning riiklik abi se’s osa pisuke. Ühelt poolt on tervitatav see, et teemast räägitakse ning teisalt on teema ütlemata emotsionaalne. On selge, et inimene saab enese vanaduspõlve kindlustada eelkõige ise. See tähendab, et indiviid peab ise kaalutlema nii oma võimaluste kui ka tahtmiste piirides. Kuid ma ei tahaks siin peatuda teemal, mida ja kuhu ja kui palju peaks investeerima, et endale sobiv sissetulek kindlustada. Pensionipõlve oluliseks osaks on ka investeering endasse – hea tervise juures olev inimene saab hakkamasaamise nimel rohkem korda saata ning ka täisväärtuslikumalt elu nautida. Möödas on need ajad, kus inimesed said nö teenitult vanaduspensionile minna juba 50-ndates eluaastates ning seejärel toetusid riigilt saadavatele vahenditele. Ajal, mil praegune parimas tööeas elanikkond pensionile peaks suunduma, on olukord hoopis nukram – meie demograafiline olukord on üpris sarnane vanade Euroopa riikide omale ning see tähendab, et neid, kes meile nende jooksvatest tuludest pensioni maksaks, on üha vähem. Mistõttu ilmselt pikeneb periood, mil peame töötama, et enesele vajalikku elatustaset tagada. Kui nüüd mõelda tagasi minevikku, aega, mil ei olnud veel riiklikke sotsiaalabisüsteeme, siis seal me näeme atsakaid eakaid tööd tegemas seni, kuni tervis lubab. Või kui jaksu on. Ehk sõna otseses mõttes surmani. Tean, see ei ole mõnus mõte – tahaks ju millalgi oma väljateenitud puhkust nautida. Samas, kas me saaksime seda teha, kui meil ei ole enam tervist? Meenutagem siinjuures ütelust – annad oma tervise selleks, et saada rikkus, et seejärel anda kogu rikkus, et saada kübeke tervisest tagasi. Tervisest aga tahakski siinses kirjatükis kõnelda.
Hiljuti avaldas Statistikaamet andmed, kus selgub kurb tõsiasi – Eesti inimesed on haiged . Nimelt leiti küsitluse tulemusena, et ligi 45% täiskasvanutest (16 aastased ja vanemad) vaevab nende eneste sõnul mõni pikemaajalisem haigus. See tähendab, et sisuliselt igal teisel inimesel on mõni pikema kuluga tõbi, mis kahandab nii elukvaliteeti kui ka võimalusi selle parandamiseks. Kuid vaadelgem seda statistikat nüüd pisut lähemalt.

Allikas: Statistikaamet
Meestest veidi enam kui pooled väitsid end olevat hea või väga hea tervise juures. Naistel oli see osakaal pisut väiksem – ligikaudu pooled naistest on nende enese hinnangul hea tervise juures. On üsna loomulik eeldada, et teatud vanuses ilmnevad ka inimkehal kulumise märgid ning seetõttu ei olda enam samaväärses tervislikus seisus, kui nooremas eas. Seda kirjeldab ka allolev joonis naiste ja meeste hinnangute kohta erinevate vanusegruppide lõikes: mida vanemad on inimesed, seda suurema tõenäosusega on neil mõni pikema kuluga haigus.
Ent murettekitavad on siinjuures aga trendid. Võrreldes 2004. aastaga on nende meeste hulk kasvanud, kes eneste hinnangul on kehva või väga kehva tervisega. Eriti murettekitav on see aga vanusegrupis 45-54 (kasv 4,7 protsendipunkti) ning mõnevõrra väiksem vanusegrupis 55-64 (0,9 protsendipunkti). Naiste tervisehinnangud on võrreldes 2004. aastaga üldjuhul paranenud (v.a vanusegrupp 45-54, kus halva või väga halva tervisega naiste osakaal on 0,7 protsendipunkti suurem).

Allikas: Statistikaamet

Möönan, et mõnel juhul võib olla tegu nn polkovniku lese mentaliteediga (a la „see haigus kõlab ilusasti – selle ma võtan!“) ja/või enesediagnoosiga. Viimasele viitas kunagi Jerome K. Jerome oma kuulsas raamatus kolmest mehest, kus üks tegelastest lugedes terviseraamatut leidis enesel olevat peaaegu kõik selletsinatses raamatus kirjeldet tõved, välja arvatud vesi põlves. Kuid siiski.
Vaadeldes andmeid pikaajalise haiguse olemasolu kohta on pilt isegi veel kurvem – enamikes vanusegruppides on nii meeste kui ka naiste hulgas nende inimeste osakaal kasvanud, kel on mõni pikema kuluga tõbi. Ja taas kord on „rekordit“ tegemas mehed vanusegrupis 45-54 eluaastat. Ehk teisisõnu, nende meeste osakaal, kellel on nende enese hinnangul mõni pikemaajalisem tõbi on vanusegrupis 45-54 kasvanud 16,3 protsendipunkti (võrreldes 2004. aastaga).

 

Allikas: Statistikaamet
Samas võib olla ju tegu tõvega, mis igapäevast elu ja hakkamasaamist olulisel määral ei sega ja inimesed saavad kenasti hakkama ning tegemist ongi lihtsalt rahvastiku kesisema tervisega seltskonnaga (eelnevatest erinev kohort). Küsitluse tulemuste järgi on mõnevõrra kasvanud nende meeste osakaal, kelle igapäevaseid toimetusi haigus suurel või mõnel määral segab. Naiste puhul sellist muutust võrreldes 2004. aastaga täheldada ei ole.

Allikas: Statisikaamet
Nagu jooniselt näha mõjutab haigus eelkõige vanemaealisi (naisi pisut enam kui mehi – ilmselt on siin oma osa ka selles, et naised enamasti elavad kauem ning seetõttu on valimis selles vanusegrupis naised eakamad kui mehed) ning nende igapäevatoimetused on seetõttu suuremal või vähemal määral piiratud. Samas on nende meeste hulk, kes leiavad, et haigus nende igapäevatoimetusi takistab, kasvanud eagruppides 45-54 ja 55-64, samal ajal kui samavanuste naiste, kes samal põhjusel oma igapäevatoimetustes mööndusi peavad tegema, osakaal vastavas eagrupis on langenud.
Seega kogu eelnev jutt viitab aga asjaolule, et meie suurim vara endiselt on tervis, sest sellest ilmajäämisel tõuseb risk vaesuda ning võimalusi olukorra parandamiseks napib. Lisaks, vananeva rahvastiku tervis on nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis üha olulisem – ühiskond kaotab üha enam täies elujõus inimesi tulenevalt nende endi tervisekäitumisest (alkohol, tubakas jmt), arstiabi kättesaadavusest, haridusest jmt. Haridus mängib siinjuures aga otsustavat rolli – mida haritumad on inimesed, seda teadlikumaid otsuseid nad enese elu ja tervise suhtes teevad ning seda parema tervisega nad reeglina on.
Huvitav on siinjuures asjaolu, et Statistikaameti andmetel ei ole arstiabi kättesaadavusega probleeme – enamik vastanutest erinevates maakondades nii linnalistes- kui maa-asulates ei näe arstiabi kättesaadavuses probleemi (probleeme ei esinenud üle 90% vastanutest perearsti juurde pääsemisel).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tulevikule mõeldes ei tasuks jääda rehkendama vaid otseselt mõõdetavates rahalistest väärtusest (nt kinnisvara, fondid ja muu vara), vaid keskenduma ka tervisele – terve inimene suudab tööelus osaleda kauem ning elab täisväärtuslikumat elu. Viimasele viitas ka pr Kaja Kallas oma artiklis vanemaealiste hõive soodustamise kohta (01.11.2011, Postimees Pluss). On tänuväärne, et pr Kallas räägib ka vajadusest ISE enese heaks tegutseda (minu rõhuasetus –A.P.). Ehk tegeleda meeldivate asjade, õppida ja olla valmis muutusteks. Ja seda ka vanemas eas. Ja nagu vanaperenaine Veera Saare raamatus „Ukuaru“ ütleb Minnale, kel eluraskustega toime tulekuks jaks lõppema kipub: „Kui elada ei jaksa, siis sure ära“. See tsitaat oma olemuselt võtab kokku selle, mis käibefraasina on üpris laialt levinud – ei kommunistlikus manifestis, piiblis ega seaduses ole kirjas, et elu peab lihtne olema. Ent me saame ise arukalt ja kaalutletult toimetades enese elu oluliselt lihtsamaks teha ja seda nii täna kui ka tulevikus. Ehteestlasliku mure asemel tuleks rõõmu tunda asjadest, mis meil on ja mida me naudime, sest naabri muru on alati rohelisem ja õunad suuremad. See aga ei tähenda, et edasipüüdlikkus oleks halb – vastupidi. Ent arutut, tervist laastavat võidujooksu meie, väike väheneva ja vananeva rahvastikuga riik, enesele lubada ei saa.

Täpsustuseks AK intervjuule

Minu sõnumile sissetulekute säilitamisele tulevikus on tulnud mitmeid nurinaid ja seda eelkõige panga seisukohalt vaadatuna. Olgu siinjuures öeldud, et minu sõnum võeti välja intervjuust, mis oli märksa pikem, kui avalikkuseni jõudnud jupike. Et aga arusaamatust vältida täpsustan oma sõnumit: minu peamine sõnum oli see, et inimesed mõtleksid riskidele ja püüaksid neid hajutada. Olukorras, kus finantsturud on vägagi volatiilsed ning tulukus kehvapoolne, on üpris lühinägelik uskuda, et indiviidi enese raha (kas fondiosakute või muu finantsvara vormis) ei kipu nö põlema, kui seda finantsturgudel pööritada. Ent mis oleks mõistlik alternatiiv enesele õdusa vanaduspõlve kindlustamiseks? Ma pakun siinjuures välja enese mõtted.
Investeerimine on seotud riskidega ning see, kuhu investeeritakse, on oluline. Eduka investori peamine edu alus on riskide hajutamine („ära pane mune ühte korvi“). Ent kuhu siis investeerida? Peamiselt varasse, mille väärtus ajas pigem kasvab ehk:
• Maa. Maa hulk on konstantne – seda juurde ei kasva, ent rahvast kipub ikka juurde tulema. Süüa tahame me kõik. Ka elamiseks on vaja tükikest maad. Seega saab selle väärtus aja jooksul vaid kasvada. Omandiga kaasnevat kulu saab katta vastavalt kas välja üürides ja/või seal midagi kasvatades.
• Kinnisvara. Kvaliteetse kinnisvara järele on ka tulevikus nõudlus. Inimeste elatustase kasvab ning sellega koos ka tahtmine elada suuremas, paremas, ilusamas kohas. Lisaväärtused muutuvad olulisemaks. Ka siin saab omandiga kaasnevate püsikulude katmiseks kinnisvara välja rentida.
• Kunst, väärisesemed. See nõuab suuremat eeltööd ning teadmisi. Juba nimeka kunstniku tööd soetades on vaja üpris kopsakat algkapitali ning kohta, kus seda hoida. Eestis ei ole kunstiesemete välja rentimine veel kuigi populaarne (nt asutused rendivad kontori kaunistamiseks kunsti). Teisalt noore ja andeka kunstniku tööde soetamisel on vaja nö siseringi tunnetust, sest tööde väärtus ajas ei pruugi soovitud määral kasvada ja võib saavutada kõrgeima väärtuse alles peale nimetatud kunstniku surma (paraku nii kipub see olema). Väärisasjade puhul on asi lihtsam – väärtus on püsiv ja hind pigem kasvav.
• Aktsiad ja väärtpaberid. Ka nendega toimetamiseks on tarvis täiendavat inversteeringut enese teadmistesse. Selleks on erinevates pankades hulk inimesi, kes inimest tema soovis aidata saavad/püüavad. Ka on internetis kõikvõimalik hulk informatsiooni teemaga tutvumiseks. Siin aga peab silmas pidama, et investeerides aktisatesse-väärtpaberitesse võtab indiviid enesele riski, et tulusus võib olla ka mingil perioodil negatiivne. Samas edukas kauplemine, kuigi ajamahukas, võib olla vägagi tulus ning kuna tegu on eelmistega võrreldes oluliselt likviidsema varaga, siis on see ka oluliselt populaarsem. Ehk siis saab vajadusel vara kiiresti rahaks vahetada ning oma ootamatuid kulusid katta. Ent oleks üpris lühinägelik öelda, et tänases olukorras, kus turud käituvad nii mõnelgi juhul üpris ettearvamatult, on tulusus garanteeritud. Euroopas on isegi riikide võlakirjad, mida varasematel aastatel on peetud pigem madala riskiga võlakirjadeks, osutunud üpris riskantseks investeeringuks. Kokkuvõtvalt – finantsvaheditelt on võimalik asjakohaste teadmiste (ja ka hea õnne) korral tublisti teenida, ent täna asume olukorras, kus turud on väga volatiilsed ning pikema vaate jaoks ei ole ka asjaosalistel väga selget sõnumit.
• Fondiosakud (pensionisambad). Siin on erinevus eelmisest see, et vastav portfell on juba kellegi teise poolt kokku pandud ning indiviidil endal ei ole vajadust muud teha, kui osakuid juurde osta. Samas tasub rõhutada, et ka need fondihaldurid, kes osakute tulususe eest vastutavad, tegutsevad kasvanud määramatusega turgudel ning ilmselt osa nende osakute väärtusest lähimate aastate jooksul nö põleb ära. See tähenab, et siin on vastutus jagatud ning sisseostetud teenuse eest tuleb ka indiviidil kulusid kanda.
Kokkuvõtteks, on väga hea, et sel teemal räägitakse ning pannakse inimesi omaenese tulevikule mõtlema. Ma ei saa rääkida omi mõtteid pangale kasulikust vaatevinklist (st toodete müügiplaanist lähtuvalt) – saan vaid öelda oma põhisõnumi uuesti: hajutage riske ja soovitage seda ka klientidele. Ehk enesele õdusa vanaduspõlve koos sobiva sissetulekuga saab kindlustada asjakohaste investeeringutega, kuid investeerimisel tasuks mõelda ka tulususele ja seda saatvale riskile. Rusikareegel on, et mida riskantsem, seda suurem on lubatud tulusus (riski eest saab kõrgemat tasu). Ent risk, et investeering sootuks kaob, on ju ka olemas. Lõppvalik sõltub eelkõige indiviidist ja tema riskikartlikkusest ja/või –taluvusest. Kasvanud määramatuse tingimustes võiks üks indiviid mõelda eelkõige sellele, et tema tulu vanaduspõlves läbi pensionisüsteemi saab olema üpris ahtake ning selleks, et tagada sissetulek, on vaja juba praegu midagi ette võtta. Kuid ainult üht investeeringuvõimalust silmas pidades on see üpris riskantne ettevõtmine. Indiviid võiks ja peaks üha rohkem võtma enesele vastutust ja koostama sobiva kombinatsiooni erinevatest (sh eelnimetatud) investeeringutest seeläbi tagades enesele tulevikus minimaalse sissetulekutaseme. Ühe jaoks on see raha panemine pensionisammastesse, teise investeeringuks on lapsed ja kolmandal on raha nii fondides, kunstiesemetes kui ka väärtpaberites lastest rääkimata. Valik on teie, härrad ja prouad.

Inflatsioonist, emotsioonitult

Alates 1. jaanuarist 2011 saab Eestist Euroopa Rahaliidu 17. liige ning käibele tuleb uus valuuta. Sellise muutusega kaasnevad aga mitmed hirmud. Erinevate küsitluste tulemused viitavad sellele, et enamik tarbijaid pelgab euro kasutuselevõtuga kiirenevat hinnatõusu. Ühelt poolt on see mõistetav, sest meie riigi ajaloos on ette rahareforme tulnud, mistõttu mitmed majapidamised oma säästudest ka ilma jäid[1]. Lisaks tajuvad inimesed hindade tõusu reeglina kui oma ostujõu vähenemist ning seovad seda keerulisema toimetulekuga tulevikus. Kuid siinjuures tasub veel kord rõhutada – seekord ei ole tegemist rahareformiga, vaid ühe käibevaluuta vahetumisega teise vastu. 2002. aastal euroalaga liitunud riikides täheldati tagasihoidlikku/madalat inflatsiooni ning peaasjalikult tulenes seegi hinnakasv muudest teguritest. Samas tasub märkida, et hindade kasv erines sektorite lõikes ning põhjused miks osades sektorites peale käibevaluuta vahetumist hinnad kasvasid on seotud sellega kuidas ettevõtted euro kasutuselevõtuga seonduvaid kulutusi haldavad. Majandusteaduse õpikutest teame, et fikseeritud ja ühekordsed kulud hindadele mingit mõju ei avalda juhul, kui meil on tegu täieliku konkurentsiga (ehkki enamasti meil täielikku konkurentsi siiski ei ole). Samas juhul, kui ettevõtte hindade kujundamine on seotud kuludega, võiks kulude amortiseerimisperioodil oodata väikest hinnatõusu (st peale kulude maha kandmist peaksid hinnad taas alanema). Euro kasutusele võtnud riikide kogemusele tuginedes võib väita, et hinnatõus on peaasjalikult seotud sellega kui suur konkurents on konkreetses sektoris. Euroopa Komisjoni uuring aga väidab, et ainult raha vahetuse mõju inflatsioonile 2002. aastal euroala riikides jäi vahemikkus 0,004 kuni 0,27 protsendipunkti[2]. Ning peaasjalikult tõusid hinnad just teenuste sektoris, kus hindade muutmissagedus on teiste sektoritega võrreldes oluliselt harvem.

Me teame, et hinnad muutuvad. Suur osa jaekaubandusettevõtteid muudavad hindu sagedamini kui kord aastas[3] nin peamiseks teguriks hindade kujunemisel on ettevõtete sõnul kulud. Lisaks mõjutavad hindade muutust (st nii kasvu kui ka kahanemist) konkurents (sh nii jaekaubandusettevõtete hulk kui ka nende paiknemine), erinevad lepingutüübid, tõrked tarneahelates jmt. Peamised kulud, mida ettevõtjad uue käibevaluuta kasutuselevõtul kandma peavad, on nn menüükulud[4]. Seega teades, et suur osa ettevõtjad muudab hindu vähemasti kord aastas, võib juhtuda, et menüükulud on juba ette hindade kasvu sisse arvestatud ning vajalikud muudatused hindades tehakse tavapäraselt. Teisiti öeldes, ettvõtted muudavad hindu tavapärasel moel ehkki siltide vahetamine võidakse nihutada euro kasutuselevõtu ajale. Kuid selline olukord tekitab tarbijal koheselt tunde, et uues vääringus on hinnad kõrgemad. Eestis on mitmed ettevõtjad läinud teist teed – ühinedes Ausa Hinnastamise Leppega ei tohi hindu euro käibeletulekul tõsta ning sellisel juhul on hindade korrigeerimine võetud ette juba varem.

Lisaks menüükuludele mõjutab ettevõtete hinnakujundust uue valuuta käibele tulekul ka täiendava sularaha käitlemise kulu (seotud paralleelkäibe perioodiga). Üldiselt võib arvata, et need kulud küll kantakse hindadesse üle, kuid see mõju peaks olema lühiajaline ja ajutine (peaasjalikult seotud tiheda konkurentsi ja nõrga nõudlusega).

Uuel valuutal on mõju hindadele ka läbi nn psühholoogilise hinnakujunduse – see on üks tänapäevaseid turundusvõtteid. Nimelt tuleb tarbijal ostude sooritamisel vaadelda suurt hulka hindu ning psühholoogiline hinnakujundus eeldab, et erinevate kaupade hindade võrdlemisel tarbijad eiravad hinnasildil asuvaid viimaseid numbreid (selle asemel, et ümardada) ehk siis kui tarbija otsustab kauba soetamisel vaid hinna esimestest numbritest, saab ettevõtja suurimat tulu hindadest, mis lõpevad üheksaga. Seda arvestades võivasd kaupmehed hindu muuta mitte siis, kui muutuvad kulud, vaid siis, kui jõutakse uue atraktiivse hinnani (üheksaga lõppeva hinnani). Ehkki luksuskaupade puhul võib sellisel hinnakujundusel olla aga hoopis negatiivne mõju, sest luksuskauba tarbija peab oluliseks ka selle kauba maksumust (kaup muutub oluliselt elitaarsemaks kui ta ei ole paljudele kättesaadav jmt).

Samas mõjutab ettevõtete hinnakujundusstrateegiat ka meedia ja avalikkuse teravdatud tähelepanu, mis omakorda võib tähendada seda, et tarbijad tunnetavad märksa kiiremat hinnatõusu, kui nad seda teeksid meedia tähelepanuta[5]. Inlflatsioon on enamasti inimeste jaoks negatiivne nähtus – olenemata sellest kui palju palgad kasvavad, ei meeldi inimestele hindade kasv. Näiteks on hetkel meedias vägagi laia kõlapinda leidnud kaubagrupi, kuhu kuuluvad piima-, juustu- ja munatooted, hind Eurostati andmetel selle maksimumväärtusest 2007. aastal ligikaudu 31% madalam (üldist hinnataset kirjeldav harmoniseeritud hinnaindeks on seevastu ligikaudu samal tasemel kui 2007. a.). Samas on brutopalgad vähenenud vaid ligikaudu 5% (maksimumtasemega võrreldes). Loomulikult saab siin väita, et keskmine brutopalk ei kirjelda inimeste ostujõudu eelkõige seetõttu, et muutused on toimunud ka hõive struktuuris ning palgasaajaid on buumiajaga võrreldes oluliselt vähem. Ent siiski saab öelda, et nimetatud kaubagrupi hinnad on vähenenud siiski rohkem kui palgad.

Enamikel juhtudel eelistavad inimesed pikal perioodil pigem kõrget tööpuudust ja madalat inflatsiooni kui kiiremat inflatsiooni ja madalamat tööpuudust. Ja siin ei ole silmas peetud hüperinflatsiooni, vaid pigem 3-4% hinnatõusu.[6] Ja seda isegi juhul kui pisut kiirema inflatsiooniga leppimisel saaksid tööd mitmed sajad inimesed. Ühelt poolt on see selgitatav asjaoluga, et me paneme rohkem tähele seda raha hulka, mille me ära anname, kui seda, mida me saame. Ehk siis kiiremat hinnatõusu seostatakse pigem elatustaseme langusega. Inflatsioon on pikka aega olnud positiivne enamikes riikides (s.t enne 2009. a.) ja samas on riikide kodanike jõukus üha kasvanud, mistõttu ei ole alust arvata, et inflatsioon kui nähtus majandusagentide jõukust oluliselt vähendaks.

Kokkuvõtvalt võib vaid öelda, et meedia kõrgendatud tähelepanu koos hirmuga uue käibevaluutaga toime tulemisel on suurendanud ka hirmu tuleviku hinnakasvude osas, mille peamiseks põhjuseks peetakse just euro kasutuselevõttu. Loomulikult, ei saa väita nagu ei oleks olemas ettevõtjaid, kes tarbijate segadust ära kasutades põhjendamatult ning vaid enese kasumit silmas pidades hindu tõstavad. Kuid samas tuleb ka mõista, et mõõdukas inflatsioon on siiski tavaline nähtus ning hinnad on tõusnud ja langenud ka enne euro kasutuselevõttu. Ja teevad seda ka edaspidi. Ehkki sellist röövkapitalistlikku hinnatõstmist, mis kasutab ära seda, et tarbija on juba nõus maksma (härra piimatootja väitis ju üsna selgelt, et inimesed tahavadki rohkem maksta) ja seda olenemata kulutustest, ei tohiks tarbija tolereerida. Aga nagu ikka taandub siin hinna tegelik kasv ikkagi konkurentsist…

---

[1] 1947. ja 1961. aastal aset leidnud rahareformid, mille tulemusena paljud majapidamised oma säästudest ilma jäid ning selle eesmärgiks oli finantseerida sõjatööstust. Ka krooni kasutuselevõtuga seotakse hüperinflatsiooni, mis leidis aset vabariigi algusaastatel kuid oli tingitud muudest asjaoludest (odavnev rubla, majanduse struktuurne muutus jne) kui ühe käibevaluuta vahetamine teise vastu.

[2] Vt ka „The euro and prices: changeover-related inflation and price convergence in the euro area“ (Sturm et al. June 2009, European Commission, Directorate General for Economic and Financial Affairs)

[3] Ja vähemalt korra aastas muudab hindu ligikaudu 86% ettevõtetest (euroalal on vastav protsent 73) Vt ka Dabušinskas, A., Randveer, M. „Comparison of Pricing Behavior of Firms in the Euro Area and Estonia“, Eesti Panga Toimetised 8/2006

[4] Hinnavahetusprotsessiga otseselt seotud kulud nagu hinnasiltide vahetamine, arvutiprogrammide ümber seadistamine, töötajate koolitamine jmt.

[5] Sellist meedia mõju nimetatakse ka „lumepalliefektiks“.

[6] Sel teemal on hiljuti avaldatud mitmeid arvamuslugusid. Vt nt. Megan McArdle, The Atlantic, „Why can’t we have higher inflation?“ ja James Surowiecki, The New Yorker, „In Praise of Inflation“

Hindade tajust ja euro-ootustest

Teame, et hinnad muutuvad. Selleks on erinevaid põhjuseid: küll kallinevad tootmissisendid (nt energia), küll täiustuvad tooted või tõusevad maksud. Samas on ka hinnakasvu pidurdavaid tegureid: kehtivad tarnelepingud, kesine nõudlus ja/või tihe konkurents jmt. Millised tegurid peale jäävad, selgub pahatihti hiljem[1].

Üks oluline komponent hindade kujunemise juures on tarbijate ootused ja tajud. Majandusteadusest võib tuua palju näiteid teoreetilistest lähenemistest, kus inflatsiooni määratleb kas või osaliselt inflatsiooniootus. Samas on üsna vähe uuritud seda, kuidas ootused kujunevad. Pärast Euroopa Rahaliidu loomist kirjutati sageli sellest, kuidas inimesed hinnamuutust nii enne kui ka pärast reaalset käibeloleva raha vahetust tajusid. Seejärel tekkis ka huvi nende tundmuste reaalse mõju vastu majanduses. Selgus, et inflatsioonitaju mõjutab nii tarbimist kui ka säästmiskäitumist, aga ka seda, milliseks kujunevad inflatsiooniootused tulevikus.

Inflatsioonitaju on oluline eriti juhul, kui käibele on tulnud uus raha. Meid ootab ees euro kasutuselevõtt. Ja seetõttu on hea sellel teemal pisut enam mõtiskleda.

Sisuliselt võib inflatsioonitaju käsitleda kui inimese enda inflatsioonimäära, mis erineb indiviidide lõikes lähtuvalt nende soost, haridusest, sissetulekust jmt. Kahneman ja Tversky (1979)[2] ütlevad, et see, kuidas inimene informatsiooni töötleb, sõltub suuresti info edastamise viisist ja ümbritsevast keskkonnast. Tarbija puutub ju hindade muutuse ehk inflatsiooniga kokku hetkel, mil ta midagi ostab. Ning on teada, et hinnatõusu tajuvad indiviidid märksa teravamalt kui hinnalangust. Lisaks vaadeldakse hinnatõusu vaid oma tarbijakorvist lähtuvalt ning teiste toodete hinnamuutused jäävad tähelepanuta.

Seega võivad tegelik ja tajutav inflatsioon oluliselt erineda. Toetudes Euroopa Rahaliidu liikmesriikide kogemusele, on see erinevus pärast rahavahetust hüppeliselt kasvanud. Selleks et mõista, miks erinevus tekib (ja seda võimalusel ka ära hoida), tuleb aga vaadelda inimeste taju psühholoogilisi tegureid. Nimetagem neist järgmisi: raha sümboolne väärtus, õppimise ja meeldejätmise protsess, otsuste tegemise protsess, tarbijate ootused ning suhtumine propagandasse, kommunikatsiooni.

Oma raha sümboolne väärtus

Uue raha kasutuselevõtt on enam kui vaid ühe väärtusühiku vahetamine teise vastu – igal rahal on nii sümboolne kui ka majanduslik väärtus. Võtkem näiteks kroonise mündi, mille ühel küljel on kujutatud selle väärtus ning teisel rahvusliku sümbolina riigi vapp kolme lõviga. Esimene kirjeldab raha majanduslikku väärtust, teine aga sümboolset, riigiga seotud väärtust. Eestlaste jaoks on kroon seotud omariiklusega – Eesti Vabariigi taasiseseisvumise peamiseks märgiks oli just oma raha (ja rahasüsteem), millega kuulututati end sõltumatuks suurest riikide liidust. Ja nüüd võib uue ja tundmatu euro kasutuselevõtmine tunduda oma riigist ja selle rippumatusest lahti ütlemisena.

Sarnaselt hindasid oma riigi raha sakslased, kelle jaoks Saksa mark sümboliseeris riigi majandusedu ja staatust. Seega oli negatiivne suhtumine eurosse justkui kultuuriliselt sisse programmeeritud. Samas Lõuna-Euroopa riikide kodanikud ei ole oma raha suhtes sedavõrd kirglikud ega seosta seda otseselt majanduse edukuse või riigi sõltumatusega. Nende jaoks on riigi iseseisvus seotud kultuuri ja ajalooga, mistõttu oli neis riikides suhtumine eurosse mõnevõrra parem.

Suhtumine uude rahaühikusse aga mõjutab ka seda, kuidas inimesed uues rahas hindu näevad või nende tulevast muutust ootavad. Juba ette negatiivne suhtumine võib suurendada hirmu võimaliku hinnatõusu ees ning seeläbi mõjutada inimeste tarbimisharjumusi (kui tajutakse hindade kasvu, vähendatakse tarbimist, et sissetulekust jaguks vähemasti esmavajaduste katteks).

Uute hindade mõistmine

Vahel võivad inimeste hinnangud olla valed. Näiteks usutakse, et kordamine aitab asju meelde jätta, kuid paraku kehtib see vaid juhul, kui meelde on vaja jätta näiteks telefoninumber. Kui aga numbreid on palju, siis ei saa see nõnda olla.

Elame maailmas, kus meil tuleb meelde jätta märkimisväärne kogus numbreid alates PIN-koodidest ja lõpetades isikukoodiga. Seega oleme sageli silmitsi olukorraga, kus tuleb meelde jätta palju informatsiooni. Mitme uurimuse kohaselt toob info võimalikult varajane jagamine suuremat tulu. Niisiis peaksid valitsus ja keskpank euro kasutuselevõtmisega seoses enam keskenduma inimeste aitamisele uue rahaga ümber käimisel (hinnad kahes vääringus jmt).

Samas võivad inimesed sellest üsna kiiresti tüdida. Ühelt poolt võiks ju väita, et paljud ettevõtjad on juba aastaid kasutanud kahes väärtuses hinnalipikuid – suurtes jaekettides on ju hinnad nii eurodes kui ka kroonides – ja seeläbi loodetakse, et inimesed õpivad n-ö juhuslikult. Paraku see aga ei toimi: võite ju endalt küsida, millal vaatasite hindu eurodes.

Ka siin, õppimise ja informatsiooni käitlemise juures, on oma mõju suhtumisel uude valuutasse. Isegi kui inimestele on kättesaadav kogu vajalik informatsioon, on uuringud näidanud, et nad ei suuda seda kasutada. Kogu informatsioon ei meenu korrektselt ja seda töödeldes tekib vigu. Täpsete arvutuste asemel kipuvad inimesed jälgima, kuidas on info edastatud, ning võrdlevad seda teiste infokildudega, mida samaaegselt pakutakse.

Raha illusioon

Rahavahetuse korral saab peamiseks probleemiks selline nähtus nagu ’raha illusioon’. See tähendab, et inimesed jälgivad hindu nominaalsetes väärtustes ega suuda mõista tegelikke väärtusi. Eesti krooni vahetusel euro vastu muutub hindade numbriline väärtus oluliselt väiksemaks, mis võib kehutada inimesi ülemäära kulutama. Tekib küsimus, kas 4 eurot pudeli õlle eest on palju või vähe. 20 eurot juukselõikuse eest? Püüdke neile küsimustele vastata kohe, mitte arvutades, sest hiljem oste sooritades ei ole teil ehk võimalik seda teha.

Otsustamist mõjutavad ka nn ebatäpsed arvutamised – mitmel juhul on täheldatud, et inimesed kasutavad hindade ümberarvutamiseks ümardatud vahetuskurssi. Mõelgem nüüd hetkeks, millist kurssi teie kasutate. Kas 15 krooni ühe euro eest või 16? Tegelik kurss, meenutagem, on 15,6466 krooni ühe euro eest. Kui kasutate 16, nagu allakirjutanu, siis hindate kaubad ju juba ette kallimaks, kui need tegelikult on, kui aga 15, siis odavamaks.

Seega võib öelda, et euro kasutuselevõtmisel tekitab hindade vaatlemine inimeste jaoks ilmselt üsna palju segadust, mis nõuab majapidamistelt märkimisväärset pingutust. Teades, et Eesti kroon on eestlastele väga armas, ühtne euro aga mitte eriti, siis võib juhtuda, et hinnatõuse nähakse ka seal, kus neid tegelikult ei ole.

Loomulikult tekivad tootjatel ja kaupmeestel käibeloleva raha vahetamisega lisakulud: vahetatakse hinnalipikuid, kodeeritakse ümber kassasüsteeme jmt. Kas ja kui palju ettevõtjad nendest kuludest hindadesse üle kannavad, on teadmata. Võimalik, et mingi hinnakasv siin siiski on, kuid arvestades nõrka sisemajanduse nõudlust Eestis, on see konkurentsi tõttu üsna vähetõenäoline.

Kokkuvõtvalt, ülejäänud eurotsooni riikides hindasid tarbijad raha vahetusega seotud hinnatõusu oluliselt kõrgemaks, kui see tegelikult oli. Siinjuures tuleb aga meeles pidada, et inimesed hindavad eelkõige enese tarbijakorvi, mitte tavapärast keskmist, nagu seda kirjeldab tarbijahinnaindeks. Seega ei pruugi selline hinnang olla vale.

Tuleb aga meenutada, et hinnangutes võib tegelikkusega võrreldes tekkida nihkeid ka ilma igasuguse aluseta. Seetõttu jääb vaid soovida rahulikku meelt ja objektiivset suhtumist uude valuutasse.

---

[1] Randveer ja Dabušinskas (2006), „The Comparison of Pricing Behaviour of Firms in Euro Area and Estonia“, Eesti Panga Toimetis

[2] Kahneman ja Tversky, „Prospect Theory: An Analysis of Decision Under Risk“, Econometrica 47

Ääremärkus: Olgu öeldud, et tekst on mõnevõrra rapitud (nagu ikka on tähemärkide arv alati ette antud) ning asi on avaldatud klientidele suunatud infokirjas. Kuna aga tegemist tavakodanikega, siis on siin ka mitmed huvitavad teemad lihtsamas keeles toodud. Kahnemani ja Tversky juurde tasub millalgi taas tagasi tulla.

Pilet eurotsooni? Või siis jah?

Käesolev aeg annab võimaluse kõigile, kellele meeldib vandenõuteooria ja/või spekuleerimine. Ja pean siin silmas seda, et kasutades ära publiku vähest teadlikkust asjade seisust ennustatakse häda ja hukatust. Viimasel kahel aastal on populaarseimateks artikliteks meedias olnud ju peamiselt negatiivse sisuga artiklid. Samas on tunne, et ajakirjanikud tahavad sama populaarsuse ’laines’ edasi sõita, saamata seejuures aru, et lugejad hakkavad negatiivsetest uudistest väsima.

Ja et mitte jääda üldsõnaliseks, võtkem näiteks praegune diskussioon Eesti Euroopa Rahaliiduga ühinemise teemal. Spekulatsioone on palju. Uudiseid tehakse sisuliselt erinevate kõrgetel ametipostidel olevate inimeste esinemisel kasutatavast retoorikast. Püütakse anda hinnang inimese arusaamale või infole, mida ta valdab, just läbi esinemistel kasutatud sõnade ja nende kasutamisele võimalike antavate tähenduste.

Õnneks või õnnetuseks, tugineb hinnang Eesti europüüdlustele siiski suuresti objektiivsetele alustele. Homme on siinjuures eriti oluline päev – avaldatakse hinnang Eesti europüüdlustele. Meie hinnangul saab see olema positiivne ehk europüüdluseid hinnatakse. Meie hinnang tugineb Eesti majandusarengute vaatlusele ja eelkõige tasub siin, nagu seda tehti ka Euroopa Komisjoni prognoosis, rõhutada Eesti valitsussektori suutlikkust ja võimet ajada konservatiivset eelarvepoliitikat. Viimane on aga ühele valitusele alati keeruline (nt Kreekas toimuv). Ehk teisiti öeldes, on Eesti kõik Maastrichti kriteeriumid täitnud. Kuulen siinjuures skeptikuid väitmas, et sündmused Kreekas on just see, mis viib kaalukausi Eesti kahjuks (s.t. et euro jääb siinmail nägemata). Samas on just otsustajad olnud need, kes tõstavad Eestit esile kui positiivset näidet avaliku sektori reformimisel ning eelarvepoliitika ajamisel. Ka vihjatakse sellele, et probleemid eurotsooni sees peaksid olema lahendatud enne uut laienemist. Samas näitavad viimased arengud eelkõige kriisiabipaketi loomise näol seda, et eurotsoon on tugev. Ka finantsturgude reaktsioon viitab sellele, et stabiilsus on saavutatud.

Täiendavaks argumendiks skeptikute pagasis on ka küsimus kriteeriumite täitmise jätkusuutlikkus. Kuid siin vaidleksin vastu. Nüüd siis kriteeriumitest täpsemalt. Esmalt inflatsioonikriteerium. Viimasel ajal on Eestis hinnatõus kiirenenud. Samuti on see juhtunud teistes riikides. Peaasjalikult on hinnatõusu kiirenemise taga nö imporditud hinnatõus ehk hinnad maailmaturul. Oleks üsna naiivne arvata, et Eesti on nõnda suur riik, et suudab hindu maailmaturul mõjutada. Samas, mõjutavad hinnad maailmaturul ka neid riike, kelle inflatsiooni võetakse arvesse kriteeriumi arvutamisel. Lisaks teame, et Eesti sisenõudluse jätkuv nõrkus ei lase hindadel kiiremini kasvada, siis ei ole alust uskuda, et hinnatõus nö väljub kontrolli alt.

Valitsuse eelarve puudujääk jäi eelmisel aastal oodatult 1,7% suuruseks SKPst. Selleks aastaks on erinevad institutsioonid pakkunud selleks osakaaluks 1,4 % kuni 2,5% selle aasta SKP ning seejärel nähakse ette juba selle vähenemist. Ühelt poolt tuleb see nii majanduskasvu taastumisest ja teisalt jätkuvast konservatiivsest eelarvepoliitikast. Seega ei ole alusta arvata, et lähitulevikus Eesti seda kriteeriumit ei täida (puudub jätkusuutlikkus). Ka valitsuse võlg, mis on olnud seni peaaegu olematu, ei saa ja lähtudes valitsuse poolt väljaöeldavast, ka ei kasva järgnevatel aastatel märkimisväärselt, mis küll ei tähenda, et valitsusel ei ole lähiaastatel tarvis laenu juurde võtta. Samas jääb see kriteeriumist (60% SKPst) oluliselt allapoole – 2009. aastal moodustas valitsussektori laen 7,2% SKPst ning selleks aastaks prognoositakse keskmiselt võlakoormuse suuruseks 9% SKPst. Ka järgnevatel aastatel jääb võlg keskmiselt alla 15% SKPst. Seega on üsna raske siin rääkida vähesest jätkusuutlikkusest ja seda eriti teadmises, et eurotsooni enese vanimad liikmed ei saa selle kriteeriumi täitmisega hakkama.

Eksport ja sisseränne

Hiljuti avaldasid härrased Giovanni Peri ja Francisco Requena-Silvente artikli („Do immigrants create exports? Evidence from Spain“), milles selgitavad, et sisseränne võib riigi majandust tegelikult ka ergutada ning et enamasti jäävad sisserände positiivsed tegurid negatiivsete külgede varju. Enamasti mõtlevad inimesed sisserändajale kui konkurendile tööturul – ühele töökohale kandideerijate arv suureneb. Ka nähakse ohtu riigi rahakotile läbi suurenenud nõudluse sotsiaalsetele hüvedele. Eelnimetet artikkel viitab, tuginedes Hispaania andmetele, aga sellele, et sisseränne mõjutab riigi majandust positiivselt läbi suurenenud kaubavahetuse. Teisiti öeldes, riigi kaubavahetus sisserännanute kodumaaga suureneb. Ehk siis inimeste ränne suurendab lisaks oskuste ja teadmiste ülekandele rahvusvahelisi kaubavooge. Teadmiste ja oskuste üle kandumine toimub koos sisse rändavate inimestega ja seda eelkõige juhul, kui rännatakse vähem arenenud riigist arenenud riiki. Seda juhul, kui riiki asuvad elama ja töötama inimesed, kelle oskused ja teadmised on emigratsiooni sihtriigis eriti vajalikud (loomulikult on ka vastupidiseid näiteid).

Nagu öeldud võib sisseränne mõjutada riigi kaubavahetust ning seda on võimalik üsna lihtsalt põhjendada. Eelkõige on siin oluliseks teguriks sotsiaalsed võrgustikud – sisserännanul on märksa lihtsam suhelda oma kodumaa võimalike partneritega teades ja tundes kohalikke tavasid vähendades seeläbi oluliselt äritegevuskulusid. Lisaks näitasid tulemused ka seda, et kuigi kaubeldi arenevate riikidega, ei moodustanud ekspordis olulist osa põllumajandussektori tegevuseks vajalikud tooted, vaid pigem tehnoloogiliselt kõrgematasemelised tooted nagu kemikaalid, masinad ja seadmed. Peamiseks põhjuseks on sihtriigi elanike huvi saavutada pidev sissetulek, mida võimaldavad nende toodete müümisega kaasnevad tegevused ehk siis masinate ja seadmete hooldus ning remonditeenused. Seega võidavad rahvuskaaslaste rändest ka kodumaal elavad indiviidid ja seda eelkõige uute töökohtade näol.

Samas rõhutavad Peri ja Requena-Silvente ka ühte olulist eripära – sarnase kultuuriruumiga sisserännanute kodumaaga ekspordi muutus oli märgatavalt tagasihoidlikum kui erineva kultuuriruumiga sisserännanute puhul. Teisiti öeldes, kuna Hispaania ja mitmed Ladina-Ameerika riigid on nö samas keele- ja kultuuriruumis ning eksport nendesse riikidesse on olnud märkimisväärne ka enne suuremat sisserännet, ning sisserände suurenemine ei olnud perioodil 1995-2008 eksporti märkimisväärselt kasvanud. Arengutasemelt madalamast ja kultuuriliselt väga erinevast riigist[1] saabunud sisserändajad suurendasid aga riigi eksporti märkimisväärselt (kaks korda suurnenud sisserännanute hulk suurendas eksporti sisserännanute kodumaale ~17%).

Hispaania aga on hetkel suurest finantskriisist üsna räsitud ning paljud sisserännanud pöörduvad töö kaotades tagasi kodumaale, mida omakorda võiks pidada nn automaatseks stabilisaatoriks[2] ja on tööturgu silmas pidades riigile kasulik.  Samas on siin ka oht, et lahkudes kaotavad seni kehtinud kaubandussuhted oma tähtsuse, sest eelkõige suheldakse läbi konkreetsete inimeste. Sisuliselt käivitub inimeste väljarändega vastupidine protsess – väljarännanute arvu suurenemine vähendab riigi eksporti.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii nagu enamike asjadega, on ka sisserände puhul nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Milline neist domineerib, sõltub juba konkreetsest riigist ja üldisest taustsüsteemist. Eesti puhul on olukord oluliselt mitmetahulisem kui suurte riikide puhul – Eesti vähenevat elanikkonda arvestades on sisserände lubamine kolmandatest riikidest (EL mittekuuluvad riigid nagu Venemaa, Ukraina, Valgevene jt) äärmiselt keerukas küsimus ning ühest vastust siin ei ole. Samas peame aru andma, et hiljemalt alates 2017. aastast hakkab Eestis tööealine elanikkond märkimisväärselt kahanema ning jätkusuutliku kasvu tagamiseks on tarvis kvalifitseeritud tööjõudu. Kvalifitseeritud tööjõu emamaa aga ei pea olema tingimata Eesti või Euroopa Liit. Siin sõltub edukas kvalifitseeritud tööjõu hõlmamine eelkõige tugisüsteemide edust, et säiliks nii rahvusriik kui selline ning selle majandus oleks edukas. Teisalt tuleks juba praegu panustada olemasoleva rahvastiku harimisse, mis võimaldaks ka väheste töötajatega teha suuri tegusid. Ehk eelistada kvaliteeti kvantiteedile. Ent ka siin on hulgaliselt vastuargumente, kuid see on juba järgmise kirjutise teema.

---

[1] Bulgaaria, Rumeenia, Maroko

[2] Majanduse langusfaasis väheneb pakutavate töökohtade arv ning töötajate lahkumine riigist vähendab ka tööjõu pakkumist. See viib aga väiksema nõudluse ja pakkumise lahknevuseni tööturul.

Uus blogi

Loodud ta siis sai. Idee kujul on see blogi eksisteerinud juba aastajagu päevi. Nüüd siis jõudsin tegudeni. Tahan siin käsitleda teemasid majandusteaduse vallast, mis on huvitavad aga ehk mitte niivõrd akadeemilised, et neid väärt artiklid vormida. Lihtsad ja mõnevõrra igapäevasemad teemad. Ka on soov siin märkida mitmeid artikleid, mis mitte-majandusnohikule muidu raskesti mõistetavad on. Ja terminid! Nendega on palju vaeva ja siin vaidlevad Tartu ja Tallinna ülikoolid juba aegade algusest. Et milline oleks õige. Hea, kui mõlemad ära toodud. Püüan neid siin jõudumööda näidata, analüüsida. Head ideed ja konstruktiivne kriitika teretulnud.

Pidulik osa läbi, nüüd tööle!